Olin öösel hilja töölt koju tulnud ja läinud magama. Ärkasin järgmisel päeval kusagil lõuna paiku ja hakkasin mingit filmi või sarja vaatama. Siis hakkasin täiesti suvalisel hetkel nutma. Alguses rahulikult, aga see läks kiiresti hullemaks, ma lihtsalt nutsin ja nutsin ega saanud aru, miks. Siis tundsin, et vasak käsi hakkab surisema. Mõtlesin juba, et äkki on mul südameatakk, olin eelmisel õhtul palju alkoholi joonud, sealhulgas hotshotte, milles on palju kohvi ja suitsetanud vähemalt paki suitsu. Isegi kui olin tol hetkel kahekümne seitsme, kaheksane, võib-olla nooremgi, oli see ju täiesti reaalne hirm. Minust nooremaidki seetõttu surnud.
Järgmine hetk muutus vasak käsi täiesti tuimaks, siis mõlemad käed, ma ei tundnud enam oma sõrmi ega nägu. Ja siis tuli peale midagi, mida on peaaegu võimatu sõnadesse panna: päris-päris surmahirm. Olin enne alati mõelnud, et surm ei hirmuta mind. Aga kui see tunne tegelikult tuleb, et just see on hetk, mil sa sured, saad aru, et sa ei taha ju ometi surra. Seda vahet, ärevuse ja paanika vahel, et sa tõesti hakkad surema, ei saa kellelegi ära seletada. Seda peab ise kogema. See haarab endasse terve su keha ja mõistuse. Süda tahab rinnust välja hüpata ja tundub, et hakkad lämbuma, sest hingamine on nii-nii keeruline. Tunned, et kogu kontroll su enda keha üle on jäägitult kadunud. Ja et asja enda jaoks ikka hullemaks teha, keskendud ainult nendele sümptomitele ning miskit muud enam ei eksisteeri. Mida tegema peaks? Kiirabi kutsuma? Ei, seda ma ei suuda. Kodust välja tänavale saama, et keegi sealt kiirabi kutsuks? Jalad ei kuula sõna.
Suutsin ainult õhku ahmida ja võtta endast iga viimane kui rakk kasutusele, et abi kutsuda. Sain ennast nii kaugele, et helistasin oma parimale sõbrannale: palun tule appi, ma ei saa aru, mis minuga toimub. Sain ta numbri valitud läbi raskuste, sest ma ju ei tundnud oma käsi ja sõrmi. Ootasin ta ära, tema kutsus kiirabi ja kiirabi diagnoosis üsna kiiresti paanikahoo. Pole midagi, mis paneks rohkem alandlikkust tundma kui palja ülakehaga, hingeldades, higistades ja pisarates olles mitme võõra inimese ja oma parima sõbranna ees diivanil istuda. Kiirabiarstid andsid rahustit, rahunesin küllaltki kiiresti maha ja jäin magama kui olin kindel, et sõbranna ikka mu und jälgib, et ma vahepeal ära ei sureks, juhuks kui see ikka oli südameatakk.
Mis paanikahoo ajal kehas toimub
Paanikahoog ei ole “ülereageerimine” ega nõrkuse märk. See on keha loomulik häirekella süsteem, mis on läinud üle piiri, justkui valvur, kes karjub “TULI!!”, kuigi tuld pole. Süda kiireneb, rindkere pingestub, käed võivad muutuda tuimaks või surisevaks, mõtted tormavad. Kõik see on ebameeldiv ja hirmutav, kuid mitte ohtlik, isegi kui see selle keskel nii ei tundu ja kui esimest korda kogedes tundub täpselt nagu midagi on väga füüsiliselt valesti. Tihti ongi sümptomiteks kiire pulss, lämbumistunne, surin erinevates kehaosades, higistamine, hirm surma ees. Need võivad igaühe puhul erineda.
Üksik paanikahoog ei tähenda, et inimesel oleks paanikahäire. Aga kui sellele reageerimata jätta ehk et sa ei otsi oma vaimsele ja füüsilisele tervisele abi, siis on suur tõenäosus, et neid kordub veel.
See ei jäänud ainsaks korraks
Minu esimene paanikahoog oli kindlasti üle tunni aja pikkune, aga edaspidi muutusid nad palju lühemaks. Ühelt poolt seetõttu, et hakkasin mõistma, millal hoog peale tuleb ja sain kiirelt reageerida ning vajadusel ravimit võtta. Psühhiaatri juurde ma kohe pärast esimest hoogu ei läinud. See juhtus veel mitu korda, enne kui midagi ette võtsin, sest ma ei olnud nõus seda endale tunnistama. Mõtlesin, et mul on ju kõik korras, miks peaksid mul paanikahood olema. Sellest, kuidas ma lõpuks abini jõudsin, kirjutan järgmises loos.
Üks kordadest kui paanikahoog suvalisel hetkel tekkis, jäi eriti meelde. Olime sõbrannadega klubis tantsimas, tuju oli hea – tõeline “punn lendas pudeli pealt” üllatus. Olime klubis juba tükk aega olnud, kui tundsin äkki, et pisarad hakkavad jooksma. Läksin õue ja üritasin end maha rahustada, aga see ei õnnestunud. Selleks ajaks oli neid juba mitu korda juhtunud, nii et kuigi sõbranna pakkus kiirabi kutsuda, ei näinud ma selleks vajadust, sest olin leidnud, et rahusti + jalutamine aitasid mul tagasi normaalsusesse tulla. Õhtu oli muidugi kõigi jaoks rikutud.
Mida ma alles hiljem mõistsin
Üks asi, millele ma toona ei mõelnud, on see, kuidas paanikahoog mõjub inimesele, kes seda pealt näeb. Sellele, kes sind sellises seisundis näeb ja abitult kõrval seisab, on see ülimalt raske, isegi kui sina ise sellest hiljem üsna kiiresti üle saad. Kuna hiljem juhtus ka selliseid hetki, kus olin ise kõrval kui kellelgi teisel paanikahoog oli, siis mõistsin, et näha oma lähedast nii haavatavas seisundis ning sa ei saa väga palju nende aitamiseks teha, on südantlõhestavalt valus.
Teine asi, mida mõistsin alles tagantjärele: peaaegu iga kord, kui mul paanikahoog tekkis, olin ma enne või samal ajal tarvitanud palju alkoholi. Alkohol mõjutab närvisüsteemi ja ajukeemiat tugevalt. Ju siis läks mu keha nii-öelda liiga lõdvaks, närvisüsteem justkui väljus kontrolli alt selles olekus ja tulemuseks oli paanikahoog. Ja see on üks surnud ring – sa jood selleks, et mitte ärevust tunda, aga mingit piiri ületades või pohmelliga, on ärevustunne kordades suurem ja paanikahoog tõenäolisem tekkima. Ja kuna ma sel ajal jõin palju alkoholi energiajookidega või espressoga hotshotte, siis oli südame kiirem töö juba edasisse “sisse kirjutatud”.
Kuidas ärevusega igapäevaselt toime tulla
Mõned asjad, mis on mind ennast aidanud ja mida jagan sageli ka nõustamisel:
- Hingamine – aeglane väljahingamine (pikem kui sissehingamine) rahustab närvisüsteemi kiiremini kui enamik muid võtteid.
- Jalutamine – mind aitas enda liigutamine. Siis saad jälgida, mis su ümber toimub, kuulda erinevaid helisid ja keskenduda muule kui ohtlikele mõtetele.
- Nimeta see – “see on ärevus, mitte ohtlik olukord” aitab ajul eristada tunnet reaalsest ohust. Mõned annavad oma ärevusele ka nime ja ütlevad midagi sellist: “Okei, Henri, sa oled siin. Ma olen ärev, sest kardan seda kohtumist, aga ma tean, et saan sellega hakkama. See ei ole eluohtlik olukord. Ma ei vaja sind.”
- Otsi tuge – üksi selle kõigega toime tulla on raske. Tihti aitab sellest kui saad oma mõtted kellelegi välja öelda ja enesetunne on juba parem. Ja sa ei pea selleks alati ka rohkem tegema kui nt sõbrale häälsõnum saata, et ma tunnen ärevust ja räägid kõik, mis pähe tuleb välja. Oma tutvusringkonnas kutsume seda kui “emotsionaalseks prügikastiks” olemist, aga mis oluline, et alati küsime kuulajalt luba, kas on okei kui teda prügikastina kasutame. Kui vastus on ei, siis ehk aitab lihtsalt enda jaoks kirjutamine või häälmemo salvestamine. Sa ei pea seda isegi uuesti kuulama, võid ka kohe ära kustutada, aga oled need üle ääre ajavad tunded endast välja saanud.
Millal otsida abi
Kui ärevus hakkab piirama sinu igapäevaelu – väldid kohtumisi, tööd või inimesi, sest kardad paanikahoo tekkimist, on aeg sellest kellegagi rääkida. Kogemusnõustamine ei asenda ravi ega teraapiat, aga see annab ruumi, kus sa ei pea oma ärevust seletama ega õigustama. Ma tean omast käest, mis tunne see on ja olen siin, et kuulata. Samas soovitan paralleelselt käia ka psühhiaatri ja/või psühholoogi/terapeudi juures.
Kui tunned end hetkel kriisis olevat või mõtled enesevigastamisele, vaata palun Abi kriisiolukorras lehte.
Kui tunned, et tahaksid oma murest rääkida, võta julgelt ühendust.
Soovitatud lugemine
- Ärevus ja meeleoluhäired — Margus Lõokene, Hede Kerstin Luik (Varrak). Selge ja praktiline eestikeelne käsitlus sellest, kuidas ärevust ja meeleoluhäireid endas ja lähedastes märgata ning mida ette võtta.
Rohkem lugemist ja vaatamist
- Paanikahäire – Peaasi.ee. Selge eestikeelne ülevaade sellest, mis on paanikahäire ja kuidas seda ära tunda.
- Paanikahoog ja paanikahäire – eneseabi – Peaasi.ee. Praktilised eneseabistrateegiad ja kinnitus, et paanikahoog ise ei põhjusta minestamist, kontrolli kaotust ega surma – hirmud, mis paljudel paanikahoo ajal tekivad.
- Understanding the stress response – Harvard Health. Selgitab võitle-või-põgene reaktsiooni bioloogiat, ingliskeelne.
- Panic Disorder – StatPearls, NIH/NCBI. Põhjalik kliiniline ülevaade paanikahäirest, ingliskeelne ja pigem meditsiiniline lugemine.
- What causes panic attacks, and how can you prevent them? – TED-Ed (Cindy J. Aaronson), YouTube. Umbes viieminutiline animeeritud selgitus sellest, mis ajus ja kehas paanikahoo ajal toimub.
Lisa kommentaar